Haapsalu loss: Eesti kummitava Valge Daami kodu

Miks Haapsalu loss kuulub sinu Eesti reisikavva

Haapsalu loss kerkib Lääne-Eesti rannikul nagu monument rahulikkusele ja ajale — selle paekivimüürid ümbritsevad katedraali, mis kuulus omal ajal keskaegse Liivimaa suurimate hulka. Erinevalt Tallinna vanalinnast, kus turistigrupid seisavad Patkuli vaateplatvormi ees järjekorras, meelitab Haapsalu külastajaid, kes tahavad jalutada munakivitänavatel ilma rahvamassideta, sirvida antiigipoode Karja tänaval ja veeta õhtuid, kuulates laineid vastu puidust promenaadi lakkumas. Loss asub Läänemaa südames — piirkonnas, mida iseloomustavad madalad lahed, männimetsaga kaetud poolsaared ja mikrokliima, mis oli piisavalt soe, et tsaariaegne aadel ehitas siia 19. sajandil suvemõisaid. Enamik Tallinnast Pärnusse sõitvaid reisijaid mööduvad Haapsalust peatumata, mistõttu need, kes leiavad endale majutuse juugendvillades Promenaadi ja Sadama tänaval, saavad väljaspool juuli-augustit sageli nautida linna restorane ja matkaradu peaaegu üksinda.

Loss pärineb 13. sajandist, mil Saare-Lääne piiskop ehitas kindlustatud residentsi, et kontrollida kaubandust Läänemere rannikul. Kompleksi kuuluvad viisnurkne kaitsemüür, kahekorruseline toomkapiitli hoone ja katuseta katedraal, mille gooti kaared raamivad taevast nii, et iga foto näeb välja nagu filmikaader. Ümbermüüri peal saab jalutada, nautides vaadet Haapsalu lahele, vahitornist avaneb vaade üle punaste katuste jahisadamale ning kelder, kus asub lossimuuseum, näitab kõike keskaegsetest hauakividest kuni 19. sajandi suplusrõivasteni, mis tuletavad meelde, et just siin sai alguse Eesti mereäärne turism. Kui tahad lugeda kõiki infotahvleid ja läbida kõik ligipääsetavad müüriosad, planeeri kaks kuni kolm tundi. Lossi territoorium on avatud kuni kella 20:00-ni maist septembrini ning pikk põhjamaine valgus kell 19:00 juunis muudab paekivi mee värvi.

Valge Daami legend ja millal teda näha võib

Igal augustikuu täiskuul kogunevad rahvahulgad katedraaliruumidesse lootuses näha kahvatut kuju liikumas üle lõunaseina ristimisaknas. Valge Daam ilmub legendi järgi noore naise vaimuna, kes maskeeris end meessooriseks laulupoisiks, et olla oma armsama — toomkapiitli kaanoniku — läheduses. Kui pettus avastati, käskis piiskop ta elusalt katedraali müüri müürida ning tema vaim naaseb nüüd igal augustikuul, lähimal täiskuul 15. kuupäevale, mida kohalikud nimetavad Valge Daami Ööks. Neil õhtutel korraldab loss katedraaliruumides küünlavalgusega kontserte, kus vanamuusikaansamblid esitavad gooti kaarte all motette, samal ajal kui sajad külastajad seisavad murul, kaela ristimisakna poole sirutades. Kas näed tõelist ilmutust või lihtsalt kuuvalgust vanal klaasil mängimas, sõltub sinu eelsoodumusest, kuid atmosfäär — värelevad küünlad ja kivi seintelt kajavad hääled — õigustab reisi olenemata üleloomulikust tulemusest.

Väljaspool augustikuu täiskuud pakub loss vaiksemas mõõdus siiski kummitusjuttude õhkkonda. Piletikassa müüb voldikut, mis loetleb tosinkond vaimu, kes väidetavalt kummitavad kompleksi eri nurkades, sealhulgas peatu munk lääne tornis ja fantoomorganist, kelle muusika kostab talveõhtutel katedraalist. Muuseumi kuraator, kellega ma toomkapiitli hoones eelmisel oktoobril vestlesin, tunnistas, et legendid on segu 19. sajandi romantismist ja tõelisest rahvamälust, kuid märkis, et nii vana hoone, kus tuhanded on kuue sajandi jooksul elanud, töötanud, palvetanud ja surnud, kogub lugusid samamoodi nagu kivi kogub samblikku. Kui soovid üleloomulikku atmosfääri koos üksindusega, külasta lossi aprillis või septembris argipäeva hommikul. Tõenäoliselt on katedraaliruumid ainult sinu päralt ning ainsad helid on müüris pesitsevad hakid ja tuul, mis liigub tühjadest aknaraamidest läbi.

Külastuse planeerimine Tallinnast ja teistest Eesti piirkondadest

Haapsalu asub sada kilomeetrit Tallinnast läänes ning sõit mööda Tallinna–Haapsalu maanteed läbi põldude ja metsa võtab poolteist tundi. Kui viibid Harjumaal — mis meie broneerimisandmete järgi tekitab suurimat otsingunõudlust —, siis Tallinnast kell 9:00 väljudes jõuad lossi juurde kella 10:30-ks ning sul jääb terve päev aega uurida linna, jalutada rannikurajal raudteejaama muuseumini ja ikkagi jõuda õhtusöögiks tagasi Tallinna. Samas tasub Haapsalus ka öö üle jääda. Linna külalismajad koonduvad vanalinna, eriti Karja, Linda ja Lossi tänava äärde, kus renoveeritud puitmajad pakuvad tube nelikümmend kuni seitsekümmend eurot öö kohta, olenevalt hooajast ja sellest, kui vara ette broneerid. Africa Beach Hotel Ranna teel ja Fra Mare Thalassaspaa Sadama tänaval sobivad külastajatele, kes soovivad basseiniäärseid lamamistoole ja protseduurimenüüsid; mõlemad asuvad viisteist minutit jalutades lossist ning pakuvad parkimist hindades, mis algavad väljaspool suve nädala sees umbes üheksakümmend eurot.

Ühistransport sõidab Tallinna bussijaamast Haapsallu mitu korda päevas, sõit kestab Lux Expressi või Tpileti bussidega umbes kaks tundi ning bussid peatuvad Posti tänaval, viis minutit jalutades lossi väravast. Kui elad Pärnumaal — praegu teine suurim otsinguaktiivsuse allikas —, on Haapsalu sobiv päevareis, kuigi sõit põhja poole mööda maanteed läbi Lihula võtab tund ja nelikümmend minutit, mis tähendab, et veedad autos peaaegu sama palju aega kui vaatamisväärsuse juures. Viljandimaalt või Tartumaalt tulevad külastajad peaksid mõtlema, kas Haapsalu sobib pikemasse Lääne-Eesti reisikavva, mis võiks hõlmata ka Matsalu märgalasid ja Vormsi saare parvlaeva, mitte käsitlema seda ühesihilise kõrvalepõikena. Linn toimib kõige paremini kas päevareisina Tallinnast või kaheöise peatuse ankrupunktina, mis lubab uurida Läänemaa rannaküladel ja mõisaid tempos, mis vastab piirkonna rahulikule iseloomule.

Mida veel Haapsalus teha, kui loss on juba nähtud

Haapsalu lõi endale 19. sajandil maine kuurortlinnana ning Kuursaali kontserdimaja Promenaadi tänaval — võipruunilt värvitud puidust maiuspala — võõrustab siiani suveniikonel kammermuusikat. Hoone asub promenaadi läänepoolses otsas, seitsmesajameetrisel laudteel, mis kulgeb mööda lahe kallast pinkideritta, kust kohalikud jälgivad, kuidas surfarid ja lohesurfarid madalas vees sõitu harjutavad. Kõnni promenaadil ida poole ja jõuad Africa Beach'ini, liivasele poolkuukujulisele rannale, mis sai oma nime mitte troopilise iseloomu, vaid ammu kadunud restorani järgi. Rand laskub tasapisi ning vesi ei ületa juulikuuski enamasti kahtkümmet kraadi, kuid päikesepaistelistel päevadel täidavad liiva väikelastega pered ning seal on ka väike kohvik, kus müüakse kohvi ja saiakesi, kui soovid istuda ja tund aega lugeda. Jätka veel kilomeeter ida poole mööda Sadama tänavat ja jõuad jahisadamasse, kus restoran Hapsal Dietrich pakub korralikku kalasuppi ja grillhauge saali, mis vaatab välja jahisadamale. Pearoad maksavad kaksteist kuni kaheksateist eurot ning köök hangib Läänemere räime ja koha päevapaatidelt, mis sildisid viiskümmend meetrit eemal.

Vaiksemat tegevust otsides rendi Posti tänava poest jalgratas — kümme eurot päevas — ja sõida lõuna poole mööda vana raudtee tammi, mis on nüüd muudetud kaheksa kilomeetri pikkuseks rattarajaks Uuemõisa külani. Rada kulgeb läbi pilliroostike ja väikeste taluõuede ning maikuu lõpus täituvad kraavid kollaste kollikatega. Rada saab ka jalgsi läbida, kuigi neljatunnine edasi-tagasi käik on pikk matk, kui sa just millekski ei treeni. Linnas endas asub Kooli tänaval Ilon Wiklandi muuseum, mis paikneb Astrid Lindgreni illustraatori lapsepõlvekodus ning näitab originaalseid akvarelle Pipi Pikksukk raamatutest. See on väike — kolm tuba —, kuid võluv, kui sul on lapsed kaasas või huvi Skandinaavia keskse sajandi illustratsiooni vastu. Sissepääs maksab kuus eurot. Eesti Raudteemuuseum, mis asub vanas Haapsalu jaamahoones, säilitab kitsarööpmelist veeremit ja jutustab keisriaegse liini loo, mis tõi omal ajal Vene aadli randa; see köidab enim rongihuvilisi ja maksab viis eurot, mis tunnise külastuse jaoks tundub õiglane.

Kus peatuda ja süüa Haapsalus lossi külastajatele

Vanalinna külalismajad pakuvad kõige rohkem hõngu ja lähedust lossile, hommikused jalutuskäigud mööda Lossi või Karja tänavat võtavad viis minutit. Villa Catharina Linda tänaval asub taastatud 20. sajandi alguse majas, kus on kuus tuba, sisustatud stiilis, mis jagab tähelepanu ajastutruu autentsuse ja moodsa mugavuse vahel — kõrged laed ja antiiksed kapid, aga ka hea wifi ja vihmaduššid. Hinnad jäävad kahekohalise toa eest hommikusöögiga umbes kuuekümne euro juurde ning omanik küpsetab igal hommikul kardemonisaiu, mis üksi õigustavad siia broneerimist. Loss Guesthouse Lossi tänaval asub lossile veelgi lähemal, toad alates viiekümnest eurost, kuigi hoone struktuur reedab oma vanust ja mõned reisijad leiavad, et krigisevad põrandalauad lisavad juba niigi kummitusteemalisele reisile soovimatut atmosfääri. Kui eelistad midagi uuemat, vaatab Promenaadi hotell Promenaadi tänaval lahele, toad alates seitsmekümnest eurost, ning hõlmab ligipääsu väiksele spaale sauna ja mullivanniga. Hommikusöögibuffet toetub tugevalt külmadele lõikudele ja juustule, mis on Eestile tüüpiline, kuid küsimise peale valmistavad nad ka omletti tellimuse peale.

Restoranivalik koondub vanalinna, kümne minuti jalutuskäigu kaugusele lossist. Müüriääre Karja tänaval pakub Eesti kodutoitu — searosti hapukapsaga, kartulipannkooke ja rukkileiba ürdivõiga — hubases saalis puitboksidega. Pearoad maksavad üheksa kuni neliteist eurot ning portsjonid on suured. Kuursaali restoran kontserdimajas pakub formaalsemat kogemust, valgete linaste, küünalde ja menüüga, mis üritab moodsat Baltikumi kööki roogadega nagu suitsuforell peedipüree ja tillieliga. Pearoad maksavad kuueteist kuni kakskümmend kaks eurot ning suvel saab süüa terrassil promenaadi ees. Kohvi ja koogi jaoks küpsetab Café Supelsaksad Karja tänaval suurepäraseid kaneelirulle ning serveerib neid ruumis täis kokkusobimatuid mööbliesemeid ja kohalikku kunsti. Kohv ja saiake maksab alla viie euro ning omanikud jagavad heldelt soovitusi jalutuskäikude ja linna vähemtuntud nurkade kohta. Mina broneeriksin Villa Catharina, kui tahaksin hõngu ja mugavust, Promenaadi, kui tahaksin basseini ja vaadet, ning sööksin vähemalt korra Müüriääres toitu, mis maitseb, nagu keegi vanaema oleks selle valmistanud, sest tõenäoliselt tegigi seda kellegi vanaema.

Parimad külastusajad ja mida vahele jätta

Juuni kuni august toovad kõige soojema ilma, kõige pikemad päevad ja kõige suurema rahvahulga, kuigi isegi tipphooajal ei ligine Haapsalu rahvamassid Tallinna vanalinna omadele. Valge Daami kontserdid augusti keskel toovad ligi suurima ühe-öise külastajatevoo ning kui plaanid osaleda, broneeri majutus vähemalt kaks kuud ette ja arvesta, et lossi territoorium on rahvast täis. Mai lõpp ja september pakuvad paremat hinna ja kvaliteedi suhet reisijatele, kellele lähevad rohkem korda arhitektuur ja ajalugu kui rannailm — hotellihinnad langevad kakskümmend kuni kolmkümmend protsenti, restoranides saab lauad ilma broneeringuta ja septembrikuu valgus muutub pehmeks ja kuldseks, pannes paekivi hõõguma. Aprill võib olla külm ja hall, kuid kui külastad argipäeva keskel, võib loss olla peaaegu ainult sinu päralt, ning keskaegsete varemete uurimisel üksinduses on midagi köitvat, isegi kui vajad selleks sulejopet. Oktoober toob vihma ja varajase pimeduse ning novembriks sulevad paljud külalismajad kuni kevadeni.

Jäta vahele nn kummitusekskursioon, mida mõned kohalikud reisikorraldajad suvel reklaamivad. See tähendab, et giid jalutab sinuga ümber lossimüüride, jutustades samu legende, mis on trükitud tasuta voldikusse, venitatuna üheksakümne minutini efektikate pikkade pausidega, ning maksab viisteist eurot inimese kohta. Lossimuuseumi iseseisev audiogiid katab sama teekonna tõhusamalt pileti hinna eest — kaheksa eurot täiskasvanutele, viis eurot õpilastele ja pensionäridele — ning saad liikuda oma tempos. Jäta vahele ka Africa Beach, kui su külastus jääb väljapoole juunit-augustit; vesi on kangetunnetuseni külm ning rannarajatised sulevad, jättes järele vaid tuulise liivariba, mis pakub vähe põhjust viivitamiseks. Selle asemel veeda see aeg Tagalahe raja jalutamisele, rannikurajale, mis algab jahisadama tagant ja teeb ringi läbi männimetsa lahe vaatega. See on enamikul turistikaartidel märkimata, kuid kohalike poolt hästi tallatud ning nelikümmend viis minutit annab rohkem aimu Läänemaa põhiolemusest — vaikne, metsane, kergelt melanhoolne — kui ükski organiseeritud ekskursioon suudab näidata.